Vanemad luuletused: Selle kirjutasin kui olin/olen siiamaani armastuses pettunud:

Ma olen lahendusest kaugel,
pisarad on laugel,
ei tea isegi enam kas püsin või raugen
kas ma seisan või kukun
kas ma elan või hukkun
kindel tee mu jalge alt ära on kukkund.

Jäänud vaid pisarad
ja purunenud süda
mida ei paranda miski
kuigi lootsin et seda teevad viin ja viski
kuid sellest polnud kasu
mu südanel siin maailmas ei ole asu

Kuid kunagi kõik oli nii hea
aga tegin ma liialt suure vea
ja enam ma lihtsalt ei tea
kuigi sinust enam mõtlema ei pea
teevad seda minu süda ja pea
kuid lõpp on lõpp enam ei taha sind ma eal

Kuigi mu valu väljendub igal real
Tean ma et on sinust paremaid
Mitmeid nii siin kui seal
igaühel oma plussid , omad miinused
omad halvad ja head
kuuid vastupidama valikutes ma pean

Sind ei armasta ma enam
seda enam , et sul on teine
loodan ,et kohtled teda hästi
nagu armastatut , mitte nagu kiirtoidu einet
loodan , et saate õnnelikuks
ja jääte igaveseks kokku

Aga mina saan üle
ja su pilgu ees enam ei kohku
ei varja end varjus
ei ma kõnni kõrvalteid
olen sama mis enne , lihtsalt tähtsusetu leid
keda armastus õnnistab , ma kadestan neid

Armastus teeb vaid haiget
vähemalt mulle teeb nii
on ,vaid vale ja pettus
teed ei vii õnneni
ma keeran vaid selja ja kõnnin pea õieli ära
sulgen mõtted ja suu ning vaigistan südame maha

Sest EALESKI ma enam armastust EI taha.!

—————————————————————————–

Selle luuletuse tegin ma ühe võistluse jaoks , mille ma ka võitsin , kusjuures see valmis 5 minutiga:

Vältimatu on
vältimatu
ja surm on kindel
karjud appi, kuid surma ei saada vaid rindel
nii , et üks milles olla võid kindel
surm on ainus garantii
sellel elu ringteel

Kaotus on kaotus
kuid kaotus pole kindel
võidu saamiseks tuleb võidelda igal rindel
kuid võitluseta lahing
tähendab kaotust
ja see on kindel nii siin kui seal kui rindel

Lõpp on lõpp
kord lõppeb kõik
kuid iga lõpp on mälestus, iga algus
võit
elu on keerdkäik ja iial ei tea kus lõppeb see sõit
ja
alguseta pole ka lõppu ning armastuseta sõpru

Armastus on
armastus
kõige tugevam tunne
nagu joovastus , mis viia võib
unne
südametuksed, romantika ja naer
armastus on vajalik nagu
hobusele kaer

Võit on võit
vahest rõõmus ja vahest ka kurb
võidujoovastus ja rõõmutulv
nähtud vaev, ei ole alati null
lihtsalt osavõtt on peamine , ole siis kasvõi hull

Mälestus on
mälestus
lihtsalt pilt sinu ajus
mida tead, mida tunned ja
tajud
ja vahest sügavale nendesse vajud
mälestused jäävad kuigi
aeg kaob
—————————————————————————–

Selle kirjutasin ma elust ja surmast:

It stalks the
night
It stalks the day
It seeks out life
And whisks it away
It’s
known as death
And other things too
But it’s all the same
What
matters is you.
How do you see it?
What does it mean?
It’s best if
you know
For death is unseen.
It can take you at day
It can take
you at night
Knowing death well
Can lend you some light
The passage
to death
Is always unclear
And it’s best to know
That you’re very
near.
For death is at hand
It is for us all
Know it’s face well
So
you don’t stumble and fall
Now think hard on death
And know that
it’s near
And the meaning of life
Will be all to clear
And that is
to live
For your hearts desire
Not to stumble or fall
But to burn
with a fire.
A fire for life
To live for each day
To reach for your
dreams
No matter what people say
Life is a question
And death holds
a clue
Reach not for the answer
For your life’s not due
Live for
the moment
And die for it too
For it’s the moment that counts
It,
and you
Now I’m all done
I’ve said what I’ll say
Just remember one
thing
Live for the day!

—————————————————————————–

Selle luuletuse kirjutasin ühele inimesele , aga olen kindel ,et see oli ajaraisk.

Mõtlen sinust iga sekund, iga minut , iga tund
Sinupärast öösiti ei saa ma und
Oled saanud nii kalliks
Nii armsaks ja heaks
Ilma sinuta olla õnnelik ma enam ei saaks

Sinus on see sära ,
Sinus on see ilu ,
Sinus on kõik mis vajan,
Ning sa minu südamesse sügavale tee oled rajand
Ning kõik paha ja halva minust välja oled ajand

Sest sa oled nii hea
Sa oled lihtsalt parim, seda alati tea
Ning tänu sulle olen unustanud kõik selle maailma vead
Ja sul on suur süda mis toodab ainult head
Ning ei suuda oodata mil saan paitada ma sinu pead.

Sa oled nii hooliv , nii siiras , nii aus
Sinu pilte vaadates ,.tekib mõistuses paus
Sest sinus on ilu , millele keegi ei saa vastu
Oled ainus kellele kõnniks kasvõi läbi surma ma vastu
Ning kasvõi terve maailma ees põlvili su ees laskuks

Kui sind ei ole tekib igatsus , raskus
Kuid kui sa tuleb paneb naeratama mind su südamlikus, su lahkus
Sul on parimad sõnad ja parim iseloom
Oled ainus kelle pärast veel luulet ma loon
Oled mu kullatükk , mu õnnesoon

—————————————————————————–

Selle kirjutasin ma masenduses kui olin kindel et jään terveks eluks üksinda , mis vastab ka arvatasti tõele.:

When I sit outside and look at the
sky, I think to myself, I want to die. I feel so alone, with no one to
care, I look at the stars and just stare.
When will I fall in love?
when will God send me an angle from above? When will someone love me
more? When will that “someone” walk through that door?

Late at night when I lie in my bed, I think to myself, I wish I was
dead. I will never find someone to love, God will never send me an
angle from above.
I will never have this pain taken away, I guess
this is the price I must pay. for now, I know no one has cared I’ll
always be this alone and scared….